Please

Hellooooo~!

Ma tean, ma pole nii nii nii ammu postitanud! Te ei taha teada, mitu korda ma olen selle siin lahti võtnud, et midagi kirja panna ja sama targalt uuesti sulgenud... Kiire on olnud. Ning kuna ma nüüd on juba palju aega möödas, siis ma arvan, et mingeid väga põhjalikke kirjeldusi siit ei saa.

Aga millalgi käisid meil koolis siis Sayuli programmi raames Korea noored, kes tutvustasid nende kultuuri, muusikat jms. See oli tegelikult väga lahe! (NB! Pildid pole minu tehtud.)

Me saime kõik sellised toredad lehvikud ka oma nimede ning Sayuli logoga. Järgmisel päeval pidi olema tegelikult nendega kokku saamine vanalinnas ja midagi, aga sinna ma paraku ei jõudnudki, kuna pärast seda üritust läksin ma töö juures läbi ning lõppude lõpuks tutvustasime me hoopis Soomes õppivatele jaapani vahetusõpilastele linna, jõime esimese glögi sel aastal ning kõndisime väga väga palju!

Gerda sai pisut jaapani keele praktikat; mina olen rääkimisest juba suhteliselt loobunud ning vaid kuulan, aru saan natuke jah, aga siiski, meh. Korea keel läheb samas päris hästi. :)

Sel samal õhtul käisime Gerda ja Lindaga väljas Linda sünnipäeva tähistamas, kellele me kinkisime muidu mõlemad Hurtsi albumid. Oleks nii tahtnud kontserdile minna... lucky Kadi. JA KADI, SA PEAD POSTITAMA! Mõtle, isegi mina teen seda!!!

Hmm, mis siis veel... Aa, vahepeal tuli Aki tagasi Eestisse, nii et tema juures oli Halloweenipidu... Sellest mul pilte väga pole isegi...

OK! Kunagi jälle ning loodetavasti jääb väiksem vahe. Aidaa!

Täna öösel nägin meeldivalt creepyt unenägu ei kellestki muust kui mister-king-of-hell-Crowleyst. Kes oli mu uus boss kaubanduskeskuses, kus ma iga päev käin, sest ma läksin mingil põhjusel sinna tööle ja ma olin nagu WHATTHEHELL kui ta mulle "hello" ütles. Ja siis mul polnud koristamiseks piisavalt vahendeid ja siis ma läksin küsisin seda, you quessed it!, Crowleylt endalt. Ja ta oli mingi, ma olen king of hell miks sa seda minu käest küsid. Upsss. Igatahes ta ütles, et ma peaksin minema koos teiste uute töötajatega tema juurde õhtusöögile. No freaking out? HAHAHAHA. Läksin siis koju ja rääkisin Gerdale ja Lindale ja nad olid nagu MUIDUGI on su boss Crowley. Igatahes me otsustasime tema maja juurest läbi käia, aga teda polnud seal ja siis me mõtlesime, et kutsume ta välja nagu Supernaturalis ja hakkasime just devil's trapi joonistama, kui Crowley äkki meie selja taha ilmus ja "hello girls" teatas. Gerda ja Linda läksin koju mingil põhjusel ja ma pidin minema kuskile tema maja keldrisse, kus oli veel noori ja siis me vaatasime mingit puppet showd, mida esitasid 3-4 aastased, kes laulsid samal ajal lastelaule...

Ma võtan sel aastal vabaainena midagi psüühikaga seotut ja ma lihtsalt arvan, et oleks patt jätta teiega jagamata neid geniaalseid vaimusähvatusi minu õppejõu sõnavaras. Ma tõsiselt armastan neid reaalselt viie tunnised loenguid!!

1. Tegemist on jutuga individuaalsest kogemusest.

- Kui inimene satuks restorani ning ta leiaks oma supi seest tarakani, siis ta sinna enam uuesti ei läheks. Aga kui kanal sama juhtuks, siis ta läheks uuesti ja uuesti ja pärast mitmendat korda, kui tarakani enam ammu pole olnud, hakkaks aru saama, et midagi on valesti ja otsiks uue restorani.

2. Kui küsimustele vastavad vaid mõned õpilased tunnis.

- Ah sa oled ka koolis käinud... katsu seda siis varjata, see pole tänapäeval enam popp.

- See pole küll hea, et sa koolis oled käinud, sest teised kõik on ju loomult targad...

3. Väljas müristab ning reaalselt pool saali võpatab. Saabub vaikus.

- Kes tegi?

4. Jutt inimestest, kes pole koolis käinud.

- Vaatavad taevasse... no need täpid, kui ikka pika redeli ehitaks, jõuaks kohale küll.

5. Jutt mustast ning valgest tahvlist, kas on vahe?

- Nüüd on tahvlid ka kahvatanud, õudne ikka, mis koolis räägitakse.

6. - Kujutage ette, et te olete konn, kõigepealt sööte musta puru ära ja siis mõtlete, et mis see oli. Nõukogude inimene pidi nii käituma, kõigepealt läks järjekorda ja siis küsis, mida müüakse. Tänapäeval on üldse allahindlus-retseptor.

7. Jutt kõrvast, sisekõrvast.

- Ja seal elab teil tigu. Nunnu ju, nii kaitstud ja puha.

8. - Mõelge, kui naistel oleksid kõrvarõngad, aga kõrvu poleks, kurb ju. Aga evolutsiooniliselt on nii, et kõigepealt on eesmärk ja siis tekib organ. Nii et järelikult olid enne kõrvarõngad ja siis inimesed panid endale kõrvad külge.

9. - Kui mina oleksin karvarakk... peaks vist ütlema, et ma ei ole, aga kui ma oleksin... *õppejõud tutistab end*.

10. Jutt karussellil keerlemisest.

- Peaks tekkima väga mõnus okseaisting, aga kui kiiresti keerutada, siis ega kaugele ei lenda.

11. Kutsub kellegi klassi ette midagi demonstreerima.

- See on ainult... elu lõpuni piinlik.

12. - Kui patsiendile närvi lööd, siis saad kolaka ja see pole enam refleks.

13. - Sõbra nahaga saab ikka suure tüki põrandat ära katta. (Jutt naha tundlikkusest.)

14. Reaalselt slide'lt: Viie meelega inimene on kas Põhja-Ameeriklane või kohe suremas ja varsti ehk näebki surnuid. Normaalsel inimesel on kõvasti rohkem meeli.

15. - Milline normaalne inimene jookseb kuus tundi päevas? Hüppab liivakasti? Põrgatab kummimuna...? Minu arvamus sportlastest on... (keegi auditooriumist: HUVITAV). Neil on kõik vaimselt vähearenenud. Kui mina tahan raudmuna kaugele saada, siis ma panen selle cargobussile, mitte keti otsa ja ei viska. Ja need ei oska tagasi ka tuua. Ma loodan, et keegi ei märganud, kui... huvitav minu arvamus on. 

PS! Kehakultuur on kasulik ning tervislikkuse mõttes tuleb end liigutada!!!!!

16. Reaalselt slide'lt: Me peame seda kondi-hunnikut koordineerima.

17. Pilt luukerest. Õppejõud üritab aru saada, kas tegemist on mehe või naisega, järeldab, et mehega, kuna tal on küllaltki laiad õlad ning kitsad puusad.

- See on maksimaalne, mida üks mees saab teha, et olla võimalikult sooneutraalne ja ikka on macho tunnused.

18. Jutt on tummfilmis esinenud joomisstseenist.

- No Venemaal võib see olla juba pigem dokumentaal.

19. - Sportlaste jaoks pannakse seintele padjad, ta ei oska seisma jääda. Iga normaalne inimene jääb seisma, kui sein on ees. Ja muide, ma loodan, et teie arvamus spordist paraneb selle kursuse jooksul.

20. - Ära mulle eksamis vähemalt kirjuta olen sportlane ei oska vastata. Aga kui kirjutad, et olen sportlane ja oskan vastata, siis ma kirjutan vastu, et järelikult pole hea sportlane.

21. - Poksijatelt küsiti, et kas poksimine kahjustab aju. 10% ütlesid, et jaa, aga ülejäänud ei saanud küsimusest aru. Poks on lihtsalt teisele ajuvigastuste tekitamine, aga et endal raskem oleks, paned padjad käte külge...

Isegi Liisa juba postitas (!!!) ja seda tänu minule antud lubadusele ja seega palun tänusõnu siiapoole saata, nii et ma mõtlesin, et võiks seda ju ise ka teha. Kooli on juba päris kaua olnud... ja tööd ka ja ma olen päris väsinud. Ja reedel saan lõpuks Viljandisse minna~! See aasta siis uus algus ja õigusteadus ja korea keel, kuna japs ei sobinud mu tunniplaaniga. Vist mainisin ka? Forever sad. Igatahes.

Teisipäeval pärast korea keelt olime Anu-Mariga garderoobi juures ja ta märkas, et Big Bangi kott läks mööda, kes oli tegelikult Gerda. Tuli välja, et ta läks Gotsusse, sest Aki tuli Eestisse. Läksin temaga kaasa ja siis lõpuks olime päris paljukesi seal, kuni resto lausa kinni pandi. Hindasin oma võimeid piprase toidu tarbimise osas ilmselgelt üle ning üritasin mitte kõigi nähes pisaraid valada, vist läks õnneks. Olime veel natuke linnas ning siis tulime koju, sest meil oli mõlemal õppida vaja ja Gerda oli natuke tõbine ka. Pole vist tarvis öelda, et ega me sellega kuigi kaugele jõudnud...

Siis järgmisel päeval taas kool ja väsimus, neljapäeval väga palju kooli ja karjuvad õpejõud näiteks... oeh. Kuigi mul oli reede hommikul 6:30 töö, siis ma otsustasin ikkagi Gerda ja Lindaga sel päeval veel EHI peole minna, teemaks oli back to the future ning Linda oli suurepärane Eleven! Meie Gerdaga olime aga otseloomulikult tema kompanjoonid oma Doctor Who särkide ning kikilipsudega. Enne veel oli rebaste nö ristimine ning mina ja Linda ühinesime teistega linnas ühes punktis Roosikrantsi tänaval, kus rebased ülesandeid pidid täitma. Kõige raskem oli neil vist see koht üldse üles leida... Lõpuks sealt läksime siis edasi.

Jõudsime alles kohale peo toimumispaika, kui me nägime, et Matt Smith, see tähendab, Eleven, tähendab, suurepärane Doctori cosplay, ka Eleven, sinna tuli. :D Linda oli muidugi ka superlahe. What are the odds, et sa näed ühel õhtul kahte Doctorit?! Saime kuulata rebaste vannet ja näha neid totralt tantsimas... Päris palju Doctor Who'd, päris palju suitsuhaisu ning rääkimist/karjumist ja viimaks pärast seda, kui ma olin üritanud Doctorit veenda, et ta ikka ei regeneratiks ning midaiganes veel, tulime kolme paiku koju. Väga lahe oli! Ja muidugi - mina nägin Liisat ka, ärge nüüd mõelge, et ainult tema mind märkas. Ega ma pole mingisugune Supernaturali kummitus, kes end vaid teatud inimestele ilmutab... Nii kummaline on päriselt näha kedagi, kelle kohta sa oled vaid blogist lugenud... Aga väga asdfghjkl, raske kirjeldada.

わたしたち！みんあ さかわいいですね！

Ja lõpetuseks hetkel megapopulaarne The Fox, mis mind nii kohutavalt kummitab...