Please

Ja siis oli KONTSERT, millest ma juba kirjutasin. :)

Kuna me olime nii hilja koju jõudnud, siis ilmselgelt hommikul ärgates olime me täiesti läbi. Aga me pidime kohe tegutsema hakkama, sest me pidime ju hiljemalt kella kümneks hostelist läinud olema. Kõigepealt siis ruttu sööma, seejärel pessu ning asju pakkima. Otsustasime veel Picadillyle minna. Hängisime seal vähekene ning siis sõitsime Baker Streetile, et järele vaadata, kus me õhtul bussile peame minema, et lennujaama saada. See tehtud, oli meil jälle kõht tühi ning läksime McDonaldsisse, kus me leidsime ka Londonis oldud aja jooksul esimese ja ainukese Wi-Fi. xD Niisiis olime seal, sõime natuke ja midaiganes. Kirjutasime. XD



Siis mingil hetkel tahtsin mina ikkagi Milleeniumi silla juures ära käia, nii et me panime oma asjad kokku ning asusime teele. :D Milleeniumi silda me otsisime, seal oli mingi selline... kontorite ja tähtsate inimeste tööterritoorium. xD Aga igatahes me leidsime viimaks Milleeniumi silla tänu Kadi suunatundlikkusele päris edukalt üles. Aga see polnud üldse nii lahe, kui Harry Potteris, mille pärast ma sinna üldse minna tahtsin. xD Eemalt oli parem samas. :D Aga noh, jah. Igatahes oli seal ümbruses veel päris palju ilusaid asju ja puha.


Viimaks siis olime me jälle nii väsinud, jalad valutasid eelmisest päevast endiselt ikka täiega no ja siis me otsustasime tagasi Baker Streetile kobida. Jõudsime sinna ja vaatasime, et McDonaldsis oli nii palju rahvast. Seega läksime me Pizza Hut'i ja sõime seal Ice Cream Factory't, mis oli ilmselgelt SUPERHEA, aga millest mul lõpuks üsna paha hakkas. xD Seda oli liiga palju. Seal ka kirjutasime ja olime niisama.

Siis mingil hetkel jalutasime lihtsalt seal ringi ning viimaks läksime UUESTI McDonaldsisse. Sel korral istusime ülemisel korrusel ning sõime ja jõime vahepeal midagi. Rääkisime twitteris Triinuga ning olime niisama. Siis mitmemitme tunni pärast öeldi meile, et ülemine korrus pannakse kinni ja alumine oli nii täis, et me lihtsalt jalutasime veel mööda tänavat ja lähikonda.


Sattusime mingisse eriti fancy'sse osasse, seal oli väga palju uhkeid restorane, klubisid ja inimesi. :D Siis viimaks läksime mingi kella üheksa paiku bussipeatusesse muffineid sööma. xD Meie buss pidi kell üks tulema, nii et me olime kind-of kodutud lihtsalt. Siis kell hakkas kümme saama ja me just jutustasime oma reisist, et kuidas kellelegi rääkida, sest meil oli suhteliselt igav, kui tuli üks mees meie juurde ja küsis, kas me ootame EasyBus'i. Ütlesime jah ja siis ta küsis, et mis kell meie oma tuleb. Kuulnud, et kell 1, pakkus ta välja, et me võiksime praegu kella kümnese peale minna, sest vabu kohti oli ja kell 1 pidi uuesti tema olema! Yay! Väljas oligi megakülm. :D No siis saime ilusasti lennujaama.


Seal oli muidugi veel passimist. Sättisime ennast sellele kohale, kus me hetkeks olime saabudeski istunud. Igal pool oli palju inimesi, osad magasid lihtsalt check in'i juures lampi põrandal näiteks. Igatahes jah. Kell üks ostsime süüa. Rääkisime mingi random mehega. Pärast ma hakkasin aevastama ja siis ta hakkas minuga ilmast rääkima. Yeah, tüüpiline inglane? :D Igatahessss... Külm oli. xD Magada ei saanud. Mingi nii kahe minuti kaupa ma vahepeal tukkusin.

Rääkisime Kadiga üksteisele muinasjutte. Ma kirjutan tema superhea loo ka siia.

1. Elas kord üks käbi. Siis tuli orav ja sõi ta ära.
Selle peale ma hakkasin protesteerima ja ütlesin, et armastus oli puudu.
2. Elasid kord kaks käbi. Nad armusid teineteisesse. Siis tuli orav ja sõi ühe ära.
Selle peale hakkasin ma protesteerima, et õnnelik lõpp on puudu.
3. Elasid kord kaks käbi. Nad armastasid üksteist väga. Siis tuli orav ja nad sõid orava ära.

Yeah. xD Me naersime vähemalt pool tundi, endal pisarad silmas ja ilmselgelt pidasid möödujad meid hullumeelseteks. Möödujate all ma pean silmas neid nelja turvameest, kes kuulivestide, relvade ja suurte automaatidega ringi jalutasid. Yeah, selline sõjastsooni tunne tekkis juba... :D

Igatahes kunagi läks seal juba liiklus elavamaks ning mingi nelja paiku saime me check in'i ära teha, mul kästi sel korral isegi jalanõud ära võtta. :D Igatahes saime edasi ning väheke soojemasse kohta, kus me pidime ikkagi kaks tundi ootama ja mul oli lõpuks päris külm. :D Siis viimaks saime teada, et Tallinnasse läheb lennuk 16. väravast ning suundusime selle kahtlase kapsliga (?) sinna. xD Seal veel väheke ootamist ning viimaks saime lennukile!

Siis oli juba päris valgeks läinud ja aknast oli teistmoodi lahe vaadata. Viimaks jõudsime pilvedest ülespoole ja mulle tundus koguaeg, nagu me seisaks peaaegu paigal, sellepärast, et pilved liikusid nii aeglaselt mööda. Ja vahepeal mikrofon jamas, mis oli väga creepy, sest ma mõtlesin, et midagi raudselt juhtub. xD Aga tagasi tulles isegi natukene ei raputanud, minnes küll.

Eestisse jõudsime 20 minutit varem ja siis lennujaamas oli kerge segadus, piloot andis meile teada, et nad pole kindlad, kuhu meid suunata. xD Igatahes saime siis maha ja vahepeal oli Eestis lund sadanud! :D Kadi issi tuli meile järgi ning me läksime Viikingite külla sööma. SUPERHEA toit muuseas! Siis juba Gerda helistas mulle ja värki ja... Sain oma kindalugu rääkida. xD

Siis kui me tagasi Viljandisse hakkasime sõitma, et pidanud minagi enam vastu ning võibolla 20 minutit isegi magasin. :D Olin natuke Kadi juures, jõime teed ja sõime ning siis tuli issi järgi mulle. Võtsime Silja ka koolist ning viimaks koju! Hea oli kodus olla, aga äärmiselt kurb, et kõik läbi sai. Muidugi pidin ma kõigile kohe kõige üle obsessima hakkama... :D

Igatahes sain ma magama viimaks siis, kui olin nelikümmend tundi järjest üleval olnud. :D Järgmiselgi päeval ja ka reedel oli üliraske olla, aga kokkuvõtteks ma pean ütlema:

AITÄH KADI, SEE OLI SUPER.
REIS OLI SEDA KÕIKE, VÄSIMUST JA MUUD, TOTAALSELT VÄÄRT.
MA EI UNUSTA SEDA KONTSERTIT KUNAGI.

Shall we start?

Kuna ilmselgelt inimesed tahavad, et kõigepealt kirjutaksin ma UNITED CUBE KONTSERDIST, mille pärast mina ja Kadi üldse Londonisse läksime, siis seda ma ka teen. Kõigepealt oli minul siis mõte, et minna pärast hommikusööki, aga come on. Pärast pühapäevas ringitatsamist olid jalad läbi, uni oli ka peal... Kadi mõtles vaid mõned tunnid varem minna, aga siiski asusime juba üsna vara teele.

Hommikuti sõime siis kolm röstsaia maasikamoosiga alati. Ka sel korral. Siis pessu, natuke tukkuma, asjad kokku, alla hoidu, poodi (õhtul oli ka vaja midagi süüa) ning seejärel linna. Pidime ju Brixtonisse minema ja noh... kas või uurima, et kuidas lood on inimmassiga - kas keegi on juba kohal ka? Enne veel Kristiina helistas ja käskis kindlasti teada anda, kas seal on juba keegi.


Jõudsime siis Brixtonisse, läksime ühe naela poodi ning leidsime sealt lahedaid glowstick'e. Ostsime neid ning ka kummikomme ning suundusime sinna poole, kus Kadi teadis o2 Academy olevat. Esimese asjana vaatas meile vastu sellelt üsna tagasi hoidlik kiri "United Cube 5th December" ning mitte kedagi ei paistnud kohal olevat. Kahtlustavalt hiilisime edasi ning ühtäkki avanes meile vaade ikka no mitmesajapealisest massist, kellest esimesed juba väga vara ja magamiskottidega kohal olid. Seal oli palju turvamehi ja värki ka, osad tantsisid tänaval, et sooja saada, enamik ajas lihtsalt juttu. Suundusime siis rivi lõppu ning avastasime õudusega, et uste avamiseni on jäänud täpselt kuus tundi.


See selleks. Kadi saatis sõnumi VIP'le (Triinu), kes lubas umbes poole üheks kohal olla, mina helistasin vahepeal Krissule, kes samuti Elisega kuskil olemas olid ning pidid nüüd meie seltsi suunduma. Meie taha kogunes kiiresti päris suur hulk fänne ning ma olin rõõmus, et me tulime kuus tundi varem. Hoolimata sellest, et terveks päevaks oli meile määratud vaid kott kummikomme. Teised tulid ikka metsiku söögihunnikuga. Aga otsustades, et ka vahepeal on võimalik ära käia, tegime pilte, ajasime juttu ning olime niisama. Aeg läks ning viimaks saabusid hämmeldunud Krissu ja Elis, kes sarnaselt meile olid segaduses, et mitte kedagi ju polnud maja ees... Aga järjekord oli päris pikk, võtsime nad rõõmsalt enda sekka.


Mingil hetkel tulid ka Triinu ning tema sõbranna Agnes, kes tulid ja esimese asjana küsisid inglise keeles, et kas keegi meist räägib eesti keelt. Loomulikult rääkisime ning nii saavutas meie punt lõpliku suuruse.

Vahepeal sõbrunesime Itaalia fännidega, kellel oli Fictioni limited editioni photobook, siis rääkisime veel nii ühtede kui teistega, ma olin vahepeal ka Hyunseungi ja Junhyungi bannerid välja võtnud ning nii me seal siis ootasime. Aega oli läinud vaid umbes kaks tundi.


Ühel hetkel tormas kogu kamp tahapoole, kus keegi Beasti liige end korraks aknale oli ilmutanud. Mina ja Krissugi läksime uurima, samal ajal kui Kadi meile vapralt kohti edasi võitles, nii et olime juba oma kümmekond sammu edasi liikunud. Külmast tingitult läksid Agnes ja Krissu meile teed ja kakaod ostma, samal ajal kui meie plaanisime minule igasuguseid naljakaid ja vähemnaljakaid kostüüme, millega meie armsaid lemmikuid šokeerida.

Viimaks tulid nad tagasi ning saime natuke sooja. Siis oli minu, Triinu, Kadi ja Elise kord McDonaldsisse minna ning tagasi jõudes liitusime uuesti teistega. Samal ajal liikusime veidral kombel jõudsalt edasi... Mööda minevad kohalikud olid küll hämmingus!

Kuna Triinul oli kuskil eespool keegi tuttav, tekkis meil kurikaval plaan. Miks me ei võiks niiviisi "kogemata" kohe pool maad edasi sattuda? Seda me ka tegime ning viimaks olime jõudnud üsna ette tee äärde, saades seega IDEAALSED kohad järjekorraks. Tutvusime enda ümber seisjatega ning ühel tüdrukul oli veel Hyunseung banner, mida siis üks naine tahtis pildistada, minu omaga koos. Poseerisime, naersime, hüplesime, tantsisime, laulsime. Seejärel tuli meie juurde veel keegi ning tahtis pilti teha, küsides ka ühtlasi, kust me pärit oleme ning kui vanad me oleme. :) Ma nägin tea nüüd just allkpopis ühe intervjuu pildi peal, nii et kas ta oli allkpopist? Ma ei tea, me saime nagu aru, et hallyukpopist, aga sellist kohta ju ei ole... Mis iganes! Igatahes olime kohe kümme korda kuulsamaks saanud. Aeg möödus ja möödus, tegemata seda piisavalt kiiresti.

Mingil hetkel tuli meie juurde järgmine inimene, pärides huvitunult "Are you these girls from Estonia?" Ja me olime: "MUIDUGI!" Meiega tehti pisike intervjuu, pidime ütlema oma nime, elupaiga, millal me tulime ning mis lugusid tahame enim kuulda. Kuigi mu südamesoov oli kuulda On Rainy Days'i, ütlesin siiski Fictioni, mis on sama tähtis, või isegi rohkem. Ma ei tea, kõik on nii segane.

Ajasime temaga veel juttu, ta oli sõbralik ning meil oli superhea tuju. Vahepeal käis Beasti manager vaatamas, et kes siis tema pisikesi kaema tulid. xD Ja muidugi jooksid inimesed kaameratega, kaameratega, kaameratega... Ühel hetkel tulid tähtsad aasiaonud suure tahvli ning kleepsudega, lubades fännidel kleepida üks neist lahtrisse, mille pärast nad kpopi kuulavad. Valikutes oli "Music", "Dancing", "Looks" ja äkki "Fashion"? :D Ma ei ole päris kindel. Mina valisin music'u. Igatahes siis aeg möödus ja möödus ja möödus ja möödus ja ei paistnud, et me kunagi üldse sisse saaks. Ja polnud tunnetki, et veel mingi kontsert tuleks... [Ma avastasin praegu, et ma olen hetkel olnud 37 tundi järjest magamata, aga I ain't even mad.] Ja me laulsime. FICTION IN FICTION IN FICTION. BRIXTON IN BRIXTON IN BRIXTON, FICTION IN BRIXTON IN BRIXTON...


Siis viimaks lõi kell tundi ning inimesed hakkasid liikuma. JA MILLINE LIIKUMINE SEE OLI. Kitsas. VÄGA kitsas ja tihe. Aga võrreldes kontsertiga? JÄRJEKORRAS OLID RUUMI ÜLELIIA! XD Igatahes liikusime vaevaliselt aga jõudsalt uste suunas. Minu taga pani üks turvamees tee hetkeks kinni, aga mina sain veel liikuma. Kontrolliti piletit. Sisse saades kontrolliti kott taskulambiga läbi. Siis võeti piletil see rebimisots ära ning tormasime Kadiga üles riidehoidu. Enne anti meile veel mingisugused VÄGA VINGED United Cube invitations to Seoul ka, ma teen sellest pildi hiljem (ma teen eraldi postituse ostetud/saadud asjadest kunagi). Siis läksime mängima mingit mängu, et pidid mingi hunniku vahelt asju välja koksima suure haamriga (ma ei oska seletada). Saime Kadiga mõlemad lohutusauhinnad: Infinitely yours Seoul Passport kaaned (awesome!), mingi värgi, mille saab oma kohvri külge panna ning veel ühe selle invitationi. Siis suundusime saali... Ja sime üsna head kohad! Olime umbes kuuendas reas. Aga oodata oli jäänud veel KAKS TUNDI...


Lava suurel ekraanil näidati muusikavideosid, Korea reklaame jms. Fännid olid juba siis pöördes - kajuti kaasa Beautifulile, tõmmeldi 4minute videode saatel ning kiljuti G.NA üle. Ning saal täitus, täitus, täitus. Ja mina ning Kadi trügisime, nügisime, pugesime. Kuni olime saavutanud küllaltki hea positsiooni neljandas reas. Seda muuta tundus olevat üpriski keeruline. Vahepeal ilmusid CUBE liikmed rõdu (seal olid rõdul istekohad ning all saalis seisukohad) all olevasse aknasse(?) ning rahvas läks täiestu hulluks! Ning noh... siis ühel hetkel toodi lavale käterätikud ning veepudelid ja jäi veel oodata kakskümmend minutit. Minu elu pikimad, põnevaimad, unustamatuimad ning vingemad kakskümmend minutit. Jah. Ning pärast seda algas minu elu PARIM HETK SENI.

YAY, ma sain viimaks selle pealkirja pandud, mida ma tahtsin. Ja ma jätkan siis eesti keeles, kuna nii Kadi kui ka Linda seda mulle ütlesid. xD Eks näis, kas pärast Londonit asi muutub - seal kasutame niikuinii inglise keelt ju. :D Aga igatahes! Mul on veel üks rõõmustav sõnum - meil on olemas lennukipiletid ning reisikindlustus. Kadi ostis eile lennukipiletid ära ning mina printisin välja. MILLINE EMOTSIOON. Ma pole endiselt oma väljaminekutest üle saanud, kuid rõõm varjutab sageli hetkelist masendust ning suurema osa ajast ma olen koolis, kus pole aega mõelda.

Mulle pole see päriselt kohale jõudnud. :D Aga homme kuu aja pärast see toimub ja... Raske uskuda, endiselt. Majutust Kadi veel uurib. Selleks ma paningi pealkirjaks selle, mis siin on. Ilma temata ei saaks midagi tehtud! Ilma temata istuksin ma kodus ja masetseksin tõenäoliselt, mul pole mitte mingeid kogemusi reiside või muu sellisega. Aga tema on tõeline... jumal? xD Kindel see!

Kool on päris raske, kuigi on käinud vaid kolm päeva. Aga noh. Mul on ka kergeid keskendumisprobleeme ja usun, et seda pole raske arvata, miks just nii. Aga kui ma selle mõttega nüüd tasapisi harjuma hakkan, siis vast läheb paremaks...

Ahjaa! Tuli meelde. Piletite ostmisega oli selline lugu siis, et Kadi pidi seda tegema. Ja ma palusin tal mulle esimesel võimalusel helistada ning teada anda, kas siis õnnestus või mitte. Aga vot, põdesin mis ma põdesin, viimaks ise helistada üritades oli tal telefon üleüldse välja lülitatud. Siis Berlega olime mõlemad juba kergelt mures ja pärast ühiskonnaõpetuse tundi koridosi minnes nägime teda pingil istumas, suur šokolaad kaasas. Meil oli kokkulepe, et ta toob šokolaadi, kui me pileteid ei saa, et lohutuseks või nii. No ja siis ma juba olin "okei, ei saanud jah?" ning siis ta teatas külma rahuga, et saime ikka küll. xD :D See oli... šokk. xD Ma pole inimene, kelle käed palju väriseksid, kuid sel hetkel tegid nad seda küll. :D Kadi rääkis enda reaktsioonist ka - kuidas nagu midagi viga polnud, aga kui püsti tõusis, siis põlved tudisesid pisut. xD

Me oleme juba nii lähedal! Natuke veel, ning kõik on plaanitud. Meie kooli inglise keele õpetaja aitas ka meid pisut, või isegi üsna palju, nii et ma tunnen, et me võibolla isegi saame selle reisiga hakkama! Ahjaa, meie kohad peaksid olema suhteliselt KOHE LAVA EES, HOW AWESOME IS THAT? XD

KADI. KADDIII. Ma olen totaalselt KADIISMI.

It's official! Me and Kadi will be going to United Cube concert in London! I still can't believe it. xD It was painful. All that waiting and thinking that I can't go, but now we have tickets (AND GREAT SEATS ORST?) and everything is ready. Still have to buy plane tickets and find a good place to stay, but I will be in London 3-7 December! It's so soon! And it will be my first plane trip EVER! I can't wait. And it's only about a month away. Hopefully everything will be fine! ^^


That's all.

Not really.

I'm thinking about starting writing in English. I don't know - is this a good idea? Leave your opinions to comments or just let me know. ^o^

I have a biiiig math test tomorrow, so I'm going to study now. I'll tell about Kadi trolling me next time! :)