Please

Some time ago Shingo and Gerda decided that we should totally go to Finland. Actually it pretty much went down like this (Shingo on left, me on right):

And when a few days later Gerda was at work, I was sleeping and she called me and asked if I'm coming with them and I was just napping after work and super tired and I was just like yeah whatever sure. This night Gerda bought us tickets and Sade agreed to come to Helsinki to show us around! Yay. Pretty spontaneous but awesome. Also, I'd never been to Finland, not to mention Pirita beach so Shingo was determined to show me the world.

We left at 8 am on 16th of June and came back the same day at 5 pm. So it was one super long day, but I think just enough to see Helsinki. Although I'd really wanted to go to one more place Sade said we should. But well, next time! Helsinki is like... so close. Viljandi is twice as far from Tallinn.

At first there was some problem with Shingo's ticket when we were boarding, but we managed to get on a ferry and around 9:40 we were in Helsinki, and Sade was already waiting for us. Shingo actually had to attend some meeting, so we sent him wherever he had to go and went to look around to get some food. Food is really important, people!

...But oh so expensive. At least in Finland. We actually went to some Nepalian resturant since it started serving lunch already at 10:30 and got some chicken with stuff. At least me and Gerda did.

Then we just walked around constantly for hours, stopping for some shops. I actually met a girl from Viljandi there as well! And our longest stop was probably Starbucks, hehe. Me and Gerda ordered some white chocolate coffee thingy and it was super delicious but so sweet since we both added sugar. Well, I took the big one so I thought it needed it... yeah. Anyway, that was when my constant headache finally decided it was time to give me some freedom, so all was good.

We only met Shingo at 2 pm and when we went back to... Starbucks actually. :DAnd did some more shopping and walking around. The weather showered us a little, but most of the time it was quite warm and sunny, which was super nice. But still, why are street signs with YELLOW? Why does everything look like it's written by Estonians who are super drunk?

To let me find answers to these questions, I suppose I need to visit Helsinki a lot more. So until next time~!

Right now it's 23rd of June, Midsummer day and I was working and I'm also working tomorrow. Gerda and Linda and others are away, but at least I have Sade in Skype. :)

Hey!

I haven't been around in a while. Again. I really suck at blogging. But yeah, since I had to take 4 exams in two weeks and work I haven't had much time. And before that it was my birthday. Which is partly the reason I'm writing in English. 

I'm just going to post some pictures from my birthday and the following day! I think it was my favourite birthday ever. I really felt like there were all my best friends and everyone seemed to have fun. I also cooked and everything. At some point I was just sitting and looking everyone playing and talking to each other. Just wonderful!

Well. So many awkward pictures, but the most important thing is that these carry some wonderful memories and I want to go back and repeat them again and again! Also, in the meantime, there was Shingo's birthday party where me and Gerda stayed a way too long, arriving home at 4 am and waking up at 5:30 am to go to work... And then the long workdays which were actually nice because of good costumers and friends who came by... And now I'm in Viljandi, enjoying my free time, reading books and sleeping as long as I want to!

Also, since I finally got myself a new phone, you can check out my instagram (yeah, I'm just a typical person and using instagram, but well, I'm not posting here ofter enough...). Stalk me here.

And... I try to update soon! Also, I got some really nice presents. :)

Mis mind kõige ebameeldivamalt on sel aastal üllatanud, on kindlalt see, kui ma sain kaks-kolm nädalat pärast tunniplaani esitamist ja kinnitamist kirja, et minu vabaainete maht ülikoolis on ületatud.

Sellest ei ole kuskil isegi kirjas, ning küsides, kas saaksin antud olukorra kohta lugeda (näiteks, et ühe EAP eest tuleb maksta 32 eurot, kui tahan ainet võtta, olles mahu ületanud), vastatakse, et tõepoolest - sellist kohta pole, tekst on alles koostamisel. Ja tänatakse, et selle kohta edasi uurin. Mis mul sellest kasu peaks olema? Ma saan aru, et kooli algusega on kiire, aga kas selliseid asju ei oleks parem ennetada? 

Mina polnud ainuke, kes seesuguse kirja sai - kas sellest ei saaks järeldada, et keegi mainiks sellist olukorda infotunnis? Korrutamine, et meil on tasuta kõrgharidus ja et oi nüüd te olete üliõpilased ei valmista meid mitte kuidagi ette administratiivsest küljest tulenevate asjade suhtes nagu minu näide. Teadmine, et õppida alla ette antud mahu on negatiivne - loogiline. Loogiline on ka see, et tuleb maksta, kui punkte puudu jääb - miks sa muidu ülikooli tuled kui õppima? Ent maksmine selle eest, kui tahad midagi rohkem õppida, eriti kui vabaainete juures on õppekavas kirjas, et see on enese arendamiseks? No ma ei tea. Ja kui inglise keel ning arvuti lähevad samuti vabaainete alla, andes kokku juba üle kümne punkti, siis ma ju ei saagi põhimõtteliselt midagi muud võtta? Kus on loogika, kus on tasuta kõrgharidus?

Hellooooo~!

Ma tean, ma pole nii nii nii ammu postitanud! Te ei taha teada, mitu korda ma olen selle siin lahti võtnud, et midagi kirja panna ja sama targalt uuesti sulgenud... Kiire on olnud. Ning kuna ma nüüd on juba palju aega möödas, siis ma arvan, et mingeid väga põhjalikke kirjeldusi siit ei saa.

Aga millalgi käisid meil koolis siis Sayuli programmi raames Korea noored, kes tutvustasid nende kultuuri, muusikat jms. See oli tegelikult väga lahe! (NB! Pildid pole minu tehtud.)

Me saime kõik sellised toredad lehvikud ka oma nimede ning Sayuli logoga. Järgmisel päeval pidi olema tegelikult nendega kokku saamine vanalinnas ja midagi, aga sinna ma paraku ei jõudnudki, kuna pärast seda üritust läksin ma töö juures läbi ning lõppude lõpuks tutvustasime me hoopis Soomes õppivatele jaapani vahetusõpilastele linna, jõime esimese glögi sel aastal ning kõndisime väga väga palju!

Gerda sai pisut jaapani keele praktikat; mina olen rääkimisest juba suhteliselt loobunud ning vaid kuulan, aru saan natuke jah, aga siiski, meh. Korea keel läheb samas päris hästi. :)

Sel samal õhtul käisime Gerda ja Lindaga väljas Linda sünnipäeva tähistamas, kellele me kinkisime muidu mõlemad Hurtsi albumid. Oleks nii tahtnud kontserdile minna... lucky Kadi. JA KADI, SA PEAD POSTITAMA! Mõtle, isegi mina teen seda!!!

Hmm, mis siis veel... Aa, vahepeal tuli Aki tagasi Eestisse, nii et tema juures oli Halloweenipidu... Sellest mul pilte väga pole isegi...

OK! Kunagi jälle ning loodetavasti jääb väiksem vahe. Aidaa!

Täna öösel nägin meeldivalt creepyt unenägu ei kellestki muust kui mister-king-of-hell-Crowleyst. Kes oli mu uus boss kaubanduskeskuses, kus ma iga päev käin, sest ma läksin mingil põhjusel sinna tööle ja ma olin nagu WHATTHEHELL kui ta mulle "hello" ütles. Ja siis mul polnud koristamiseks piisavalt vahendeid ja siis ma läksin küsisin seda, you quessed it!, Crowleylt endalt. Ja ta oli mingi, ma olen king of hell miks sa seda minu käest küsid. Upsss. Igatahes ta ütles, et ma peaksin minema koos teiste uute töötajatega tema juurde õhtusöögile. No freaking out? HAHAHAHA. Läksin siis koju ja rääkisin Gerdale ja Lindale ja nad olid nagu MUIDUGI on su boss Crowley. Igatahes me otsustasime tema maja juurest läbi käia, aga teda polnud seal ja siis me mõtlesime, et kutsume ta välja nagu Supernaturalis ja hakkasime just devil's trapi joonistama, kui Crowley äkki meie selja taha ilmus ja "hello girls" teatas. Gerda ja Linda läksin koju mingil põhjusel ja ma pidin minema kuskile tema maja keldrisse, kus oli veel noori ja siis me vaatasime mingit puppet showd, mida esitasid 3-4 aastased, kes laulsid samal ajal lastelaule...

Ma võtan sel aastal vabaainena midagi psüühikaga seotut ja ma lihtsalt arvan, et oleks patt jätta teiega jagamata neid geniaalseid vaimusähvatusi minu õppejõu sõnavaras. Ma tõsiselt armastan neid reaalselt viie tunnised loenguid!!

1. Tegemist on jutuga individuaalsest kogemusest.

- Kui inimene satuks restorani ning ta leiaks oma supi seest tarakani, siis ta sinna enam uuesti ei läheks. Aga kui kanal sama juhtuks, siis ta läheks uuesti ja uuesti ja pärast mitmendat korda, kui tarakani enam ammu pole olnud, hakkaks aru saama, et midagi on valesti ja otsiks uue restorani.

2. Kui küsimustele vastavad vaid mõned õpilased tunnis.

- Ah sa oled ka koolis käinud... katsu seda siis varjata, see pole tänapäeval enam popp.

- See pole küll hea, et sa koolis oled käinud, sest teised kõik on ju loomult targad...

3. Väljas müristab ning reaalselt pool saali võpatab. Saabub vaikus.

- Kes tegi?

4. Jutt inimestest, kes pole koolis käinud.

- Vaatavad taevasse... no need täpid, kui ikka pika redeli ehitaks, jõuaks kohale küll.

5. Jutt mustast ning valgest tahvlist, kas on vahe?

- Nüüd on tahvlid ka kahvatanud, õudne ikka, mis koolis räägitakse.

6. - Kujutage ette, et te olete konn, kõigepealt sööte musta puru ära ja siis mõtlete, et mis see oli. Nõukogude inimene pidi nii käituma, kõigepealt läks järjekorda ja siis küsis, mida müüakse. Tänapäeval on üldse allahindlus-retseptor.

7. Jutt kõrvast, sisekõrvast.

- Ja seal elab teil tigu. Nunnu ju, nii kaitstud ja puha.

8. - Mõelge, kui naistel oleksid kõrvarõngad, aga kõrvu poleks, kurb ju. Aga evolutsiooniliselt on nii, et kõigepealt on eesmärk ja siis tekib organ. Nii et järelikult olid enne kõrvarõngad ja siis inimesed panid endale kõrvad külge.

9. - Kui mina oleksin karvarakk... peaks vist ütlema, et ma ei ole, aga kui ma oleksin... *õppejõud tutistab end*.

10. Jutt karussellil keerlemisest.

- Peaks tekkima väga mõnus okseaisting, aga kui kiiresti keerutada, siis ega kaugele ei lenda.

11. Kutsub kellegi klassi ette midagi demonstreerima.

- See on ainult... elu lõpuni piinlik.

12. - Kui patsiendile närvi lööd, siis saad kolaka ja see pole enam refleks.

13. - Sõbra nahaga saab ikka suure tüki põrandat ära katta. (Jutt naha tundlikkusest.)

14. Reaalselt slide'lt: Viie meelega inimene on kas Põhja-Ameeriklane või kohe suremas ja varsti ehk näebki surnuid. Normaalsel inimesel on kõvasti rohkem meeli.

15. - Milline normaalne inimene jookseb kuus tundi päevas? Hüppab liivakasti? Põrgatab kummimuna...? Minu arvamus sportlastest on... (keegi auditooriumist: HUVITAV). Neil on kõik vaimselt vähearenenud. Kui mina tahan raudmuna kaugele saada, siis ma panen selle cargobussile, mitte keti otsa ja ei viska. Ja need ei oska tagasi ka tuua. Ma loodan, et keegi ei märganud, kui... huvitav minu arvamus on. 

PS! Kehakultuur on kasulik ning tervislikkuse mõttes tuleb end liigutada!!!!!

16. Reaalselt slide'lt: Me peame seda kondi-hunnikut koordineerima.

17. Pilt luukerest. Õppejõud üritab aru saada, kas tegemist on mehe või naisega, järeldab, et mehega, kuna tal on küllaltki laiad õlad ning kitsad puusad.

- See on maksimaalne, mida üks mees saab teha, et olla võimalikult sooneutraalne ja ikka on macho tunnused.

18. Jutt on tummfilmis esinenud joomisstseenist.

- No Venemaal võib see olla juba pigem dokumentaal.

19. - Sportlaste jaoks pannakse seintele padjad, ta ei oska seisma jääda. Iga normaalne inimene jääb seisma, kui sein on ees. Ja muide, ma loodan, et teie arvamus spordist paraneb selle kursuse jooksul.

20. - Ära mulle eksamis vähemalt kirjuta olen sportlane ei oska vastata. Aga kui kirjutad, et olen sportlane ja oskan vastata, siis ma kirjutan vastu, et järelikult pole hea sportlane.

21. - Poksijatelt küsiti, et kas poksimine kahjustab aju. 10% ütlesid, et jaa, aga ülejäänud ei saanud küsimusest aru. Poks on lihtsalt teisele ajuvigastuste tekitamine, aga et endal raskem oleks, paned padjad käte külge...

Eile siis hommikul oli mul taas töö, ning pärast seda tuli Linda sinna ning me läksime lennujaama, et Raido Jaapanisse saata. Korraga selline imelik - natuke oled nagu kurb (mõnel juhul palju), natuke oled nagu kade ja natuke oled nagu õnnelik ka, et kellelgi nii toredal avaneb nii lahe võimalus minna hoopis teise kohta, seal õppida nii keelt kui kõike muud tundma ja üldse, reisida! Nüüd on Raido juba Jaapanis kohal olnud pisut, saatis Gerdale hommikul sõnumi ja puha. Vaatasime eile, kust ta lennuk üle lendas ka. :D

Igatahes, ma loodan, et see saab olema üks megaawesome aasta ning muidugi hulgaliste postituste ning piltidega, et me kodus ahhetada ja ohhetada saaks. Kui keegi veel tahab, siis ma arvan, et siin võin ma Raido aastat Jaapanis küll jagada.