Shall we start?

Kuna ilmselgelt inimesed tahavad, et kõigepealt kirjutaksin ma UNITED CUBE KONTSERDIST, mille pärast mina ja Kadi üldse Londonisse läksime, siis seda ma ka teen. Kõigepealt oli minul siis mõte, et minna pärast hommikusööki, aga come on. Pärast pühapäevas ringitatsamist olid jalad läbi, uni oli ka peal... Kadi mõtles vaid mõned tunnid varem minna, aga siiski asusime juba üsna vara teele.

Hommikuti sõime siis kolm röstsaia maasikamoosiga alati. Ka sel korral. Siis pessu, natuke tukkuma, asjad kokku, alla hoidu, poodi (õhtul oli ka vaja midagi süüa) ning seejärel linna. Pidime ju Brixtonisse minema ja noh... kas või uurima, et kuidas lood on inimmassiga - kas keegi on juba kohal ka? Enne veel Kristiina helistas ja käskis kindlasti teada anda, kas seal on juba keegi.


Jõudsime siis Brixtonisse, läksime ühe naela poodi ning leidsime sealt lahedaid glowstick'e. Ostsime neid ning ka kummikomme ning suundusime sinna poole, kus Kadi teadis o2 Academy olevat. Esimese asjana vaatas meile vastu sellelt üsna tagasi hoidlik kiri "United Cube 5th December" ning mitte kedagi ei paistnud kohal olevat. Kahtlustavalt hiilisime edasi ning ühtäkki avanes meile vaade ikka no mitmesajapealisest massist, kellest esimesed juba väga vara ja magamiskottidega kohal olid. Seal oli palju turvamehi ja värki ka, osad tantsisid tänaval, et sooja saada, enamik ajas lihtsalt juttu. Suundusime siis rivi lõppu ning avastasime õudusega, et uste avamiseni on jäänud täpselt kuus tundi.


See selleks. Kadi saatis sõnumi VIP'le (Triinu), kes lubas umbes poole üheks kohal olla, mina helistasin vahepeal Krissule, kes samuti Elisega kuskil olemas olid ning pidid nüüd meie seltsi suunduma. Meie taha kogunes kiiresti päris suur hulk fänne ning ma olin rõõmus, et me tulime kuus tundi varem. Hoolimata sellest, et terveks päevaks oli meile määratud vaid kott kummikomme. Teised tulid ikka metsiku söögihunnikuga. Aga otsustades, et ka vahepeal on võimalik ära käia, tegime pilte, ajasime juttu ning olime niisama. Aeg läks ning viimaks saabusid hämmeldunud Krissu ja Elis, kes sarnaselt meile olid segaduses, et mitte kedagi ju polnud maja ees... Aga järjekord oli päris pikk, võtsime nad rõõmsalt enda sekka.


Mingil hetkel tulid ka Triinu ning tema sõbranna Agnes, kes tulid ja esimese asjana küsisid inglise keeles, et kas keegi meist räägib eesti keelt. Loomulikult rääkisime ning nii saavutas meie punt lõpliku suuruse.

Vahepeal sõbrunesime Itaalia fännidega, kellel oli Fictioni limited editioni photobook, siis rääkisime veel nii ühtede kui teistega, ma olin vahepeal ka Hyunseungi ja Junhyungi bannerid välja võtnud ning nii me seal siis ootasime. Aega oli läinud vaid umbes kaks tundi.


Ühel hetkel tormas kogu kamp tahapoole, kus keegi Beasti liige end korraks aknale oli ilmutanud. Mina ja Krissugi läksime uurima, samal ajal kui Kadi meile vapralt kohti edasi võitles, nii et olime juba oma kümmekond sammu edasi liikunud. Külmast tingitult läksid Agnes ja Krissu meile teed ja kakaod ostma, samal ajal kui meie plaanisime minule igasuguseid naljakaid ja vähemnaljakaid kostüüme, millega meie armsaid lemmikuid šokeerida.

Viimaks tulid nad tagasi ning saime natuke sooja. Siis oli minu, Triinu, Kadi ja Elise kord McDonaldsisse minna ning tagasi jõudes liitusime uuesti teistega. Samal ajal liikusime veidral kombel jõudsalt edasi... Mööda minevad kohalikud olid küll hämmingus!

Kuna Triinul oli kuskil eespool keegi tuttav, tekkis meil kurikaval plaan. Miks me ei võiks niiviisi "kogemata" kohe pool maad edasi sattuda? Seda me ka tegime ning viimaks olime jõudnud üsna ette tee äärde, saades seega IDEAALSED kohad järjekorraks. Tutvusime enda ümber seisjatega ning ühel tüdrukul oli veel Hyunseung banner, mida siis üks naine tahtis pildistada, minu omaga koos. Poseerisime, naersime, hüplesime, tantsisime, laulsime. Seejärel tuli meie juurde veel keegi ning tahtis pilti teha, küsides ka ühtlasi, kust me pärit oleme ning kui vanad me oleme. :) Ma nägin tea nüüd just allkpopis ühe intervjuu pildi peal, nii et kas ta oli allkpopist? Ma ei tea, me saime nagu aru, et hallyukpopist, aga sellist kohta ju ei ole... Mis iganes! Igatahes olime kohe kümme korda kuulsamaks saanud. Aeg möödus ja möödus, tegemata seda piisavalt kiiresti.

Mingil hetkel tuli meie juurde järgmine inimene, pärides huvitunult "Are you these girls from Estonia?" Ja me olime: "MUIDUGI!" Meiega tehti pisike intervjuu, pidime ütlema oma nime, elupaiga, millal me tulime ning mis lugusid tahame enim kuulda. Kuigi mu südamesoov oli kuulda On Rainy Days'i, ütlesin siiski Fictioni, mis on sama tähtis, või isegi rohkem. Ma ei tea, kõik on nii segane.

Ajasime temaga veel juttu, ta oli sõbralik ning meil oli superhea tuju. Vahepeal käis Beasti manager vaatamas, et kes siis tema pisikesi kaema tulid. xD Ja muidugi jooksid inimesed kaameratega, kaameratega, kaameratega... Ühel hetkel tulid tähtsad aasiaonud suure tahvli ning kleepsudega, lubades fännidel kleepida üks neist lahtrisse, mille pärast nad kpopi kuulavad. Valikutes oli "Music", "Dancing", "Looks" ja äkki "Fashion"? :D Ma ei ole päris kindel. Mina valisin music'u. Igatahes siis aeg möödus ja möödus ja möödus ja möödus ja ei paistnud, et me kunagi üldse sisse saaks. Ja polnud tunnetki, et veel mingi kontsert tuleks... [Ma avastasin praegu, et ma olen hetkel olnud 37 tundi järjest magamata, aga I ain't even mad.] Ja me laulsime. FICTION IN FICTION IN FICTION. BRIXTON IN BRIXTON IN BRIXTON, FICTION IN BRIXTON IN BRIXTON...


Siis viimaks lõi kell tundi ning inimesed hakkasid liikuma. JA MILLINE LIIKUMINE SEE OLI. Kitsas. VÄGA kitsas ja tihe. Aga võrreldes kontsertiga? JÄRJEKORRAS OLID RUUMI ÜLELIIA! XD Igatahes liikusime vaevaliselt aga jõudsalt uste suunas. Minu taga pani üks turvamees tee hetkeks kinni, aga mina sain veel liikuma. Kontrolliti piletit. Sisse saades kontrolliti kott taskulambiga läbi. Siis võeti piletil see rebimisots ära ning tormasime Kadiga üles riidehoidu. Enne anti meile veel mingisugused VÄGA VINGED United Cube invitations to Seoul ka, ma teen sellest pildi hiljem (ma teen eraldi postituse ostetud/saadud asjadest kunagi). Siis läksime mängima mingit mängu, et pidid mingi hunniku vahelt asju välja koksima suure haamriga (ma ei oska seletada). Saime Kadiga mõlemad lohutusauhinnad: Infinitely yours Seoul Passport kaaned (awesome!), mingi värgi, mille saab oma kohvri külge panna ning veel ühe selle invitationi. Siis suundusime saali... Ja sime üsna head kohad! Olime umbes kuuendas reas. Aga oodata oli jäänud veel KAKS TUNDI...


Lava suurel ekraanil näidati muusikavideosid, Korea reklaame jms. Fännid olid juba siis pöördes - kajuti kaasa Beautifulile, tõmmeldi 4minute videode saatel ning kiljuti G.NA üle. Ning saal täitus, täitus, täitus. Ja mina ning Kadi trügisime, nügisime, pugesime. Kuni olime saavutanud küllaltki hea positsiooni neljandas reas. Seda muuta tundus olevat üpriski keeruline. Vahepeal ilmusid CUBE liikmed rõdu (seal olid rõdul istekohad ning all saalis seisukohad) all olevasse aknasse(?) ning rahvas läks täiestu hulluks! Ning noh... siis ühel hetkel toodi lavale käterätikud ning veepudelid ja jäi veel oodata kakskümmend minutit. Minu elu pikimad, põnevaimad, unustamatuimad ning vingemad kakskümmend minutit. Jah. Ning pärast seda algas minu elu PARIM HETK SENI.